Vana aasta sammub ,vaikselt ajalukku,
keerab enda kannul, ajaukse lukku.
Kõik jääb selja taha- kes see mullust muudaks!
Oi, kui kõik , mis paha,
maha jätta suudaks!
Tulgu ilus aasta, küünla valgusvihus!
Piparkoogiraas ta
pisikeses pihus.
Pärast jõulupuhkust meenutagu seda:
piprast kui ka suhkrust
tehti aasta süda!
Särab tuba, särab kuusk.
Väike päkapiku suusk
sõidab üle suure hange,
pime on ja külmgi kange,
tema aga rada teab,
kingipakki taga veab.
Juba kaugelt hüüab tulles.
- Kuulsin! Selle tõid sa mulle!
Hommikul, kui ärkasin,
kohe oma voodi ees
päkapikku märkasin
tukastamas sussi sees.
Tööst vist väsis väike sell –
õun on raske temale!
Üheksandal korrusel
pealegi me elame.
Jälle muutub aastanumber,
ees on täitsa uued päevad...
Küll on hea, et meie ümber
sõbrad olid, on ja jäävad!
On neid vähem, on neid hulgem,
pole kõige tähtsam asi.
Elus poole kindlam, julgem
olla on ka kahekesi.
Siis, kui kuulad jõululaule
ja ka ise laulda proovid,
tunned hinges rõõmsaid jõule,
mida teistelegi soovid.!
Lumi tuiskab mitu päeva,
päkapikud vaeva näevad.
Aiateed kõik pühivad
puhtaks enne pühi nad.
Et ei tuleks jõulutaadil
lumes käia põlvist saadik.
Ent kui palju teha suudab
ainult seitse väikest luuda?
Sa võta oma labidas
ning päkapikke abista
ja ole hästi viks.
eks arva ära, miks?